Mosambiik – osa II

Mosambiigi saar – Isle de Mozambique

IMG_0650

Mosambiigi saar oli Portugali kolonialismi ajal pealinnaks (Portugese East Africa) ning seal toimus edukalt orjade, vürtside ja kullaga kauplemine. Saar on u 3km pikk ja 200-500m lai. Osa saarest on „stone town“ täis ilusat vana arhitektuuri, osa majadest on renoveeritud, kuid enamus seisab tühjana või poolasustatuna. Mosambiigi saar kuulub on UNESCO ajalooliste vaatamisväärsuste hulka. Teine osa saarest ehk Makuti linnaosa on slumm, madalad majad üksteise küljes, kus siiani elab suurem osa saare vaesest rahvastikust. Mosambiik on üks maailma vaesemaid riike ning seda oli ka igal sammul reisides tunda. Mosambiigi saare stone towni osa oli turistisõbralik ning seal oli nii jalgrattarente, purjeretkesid, restorane, hotelle, suveniiripoode jne. Kui vihma sadas, siis nägime kuidas Makuti linnaosa majadesse vihmavesi lausa majadesse sisse voolas, sest Makuti oli madalamal osal saarest ja majad kannatasid pidevalt üleujutuste all.

Esimesel õhtul läksime kohe mere äärde ja korjasime imeliselt kauneid kive ja merekarpe ning nautisime india ookeani vaadet. Mosambiigi saar on küll nii teistsugune võrreldes mandriga ning seal oli eriti palju tunda kolonialismi ajalugu. Saar oli nii väike, et veetsime enda päevi seda läbi jalutades ja ilusat arhitektuuri vaadates. Käisime ka mahajäetud majades sees ning käisime ka Makuti linnaosas, päevasel ajal seal ringi jalutades ja kohalikelt mangosid ostes nägime lähedalt elu slummis. Iga õhtu oli kohalik rand täis lapsi, kes mängisid jalgpalli ja pesid end merevees. Meie olime mudugi jälle väga põnev atraktsioon kohalikele lastele, kes meie järgi jooksid ja igasuguseid toredaid küsimusi küsisid. Väga kahju oli, et keelebarjäär oli üsna suureks takistuseks kohalikega suhtlemisel, sest inglise keelt oskasid vaid vähesed.

Lõpuks ometi jõudsime minu lemmiksöökide „pealinna“, kus oli kõiksuguseid kalaroogasid – kaheksajalad, tuunikalafilee, kalmaarid, krevetid! Katsetasime erinevaid kohalikke restorane ja maitsesime otseloomulikult Mosambiigi saare kõige populaarsemat sööki, milleks on matapa de siri-siri – merevetikatest ja india pähklitest tehtud roheline mudru, mida süüakse riisi või nshimaga (maisipuder). See oli päriselt väga maitsev!

Saime meie hostelis tuttavaks briti päritolu Jamesiga, kes on suurema osa enda elust elanud erinevates Aafrika riikides, kõige pikemalt Lõuna-Aafrikas. Ta oli tulnud nüüd Mosambiiki ning ütles, et Lõuna-Aafrikas elamisest on tal kõrini ning tahab end kuskil mujal sisse seada. Tal oli plaanis samuti jõulud Mosambiigi saarel veeta ja siis Pembasse sõita. Seega oli meie marsruut sama ja planeerisime koos reisimist. James õpetas meile, kuidas kalmaari puhastada ja küpsetada ja tegime koos väga maitsva kalmaari tomatikastmes ja sõime seda pastaga.

Meie hostel oli 400 aastat vanas majas. Ruumid olid paksude kiviseintega ning hostelis oli tore siseõu, pooleldi õueköök ja katuseterrass. Katusel olid kõik pinnad värvitud valgeks ja kuuma päiksega oli seal nii ere, aga väga ilus. Katusele oli ehitatud ka väike aedik, kus olid koerakutsikad, kes olid lihtsalt nii armsad! Mängisime nendega ja tegin palju videosid ja pilte. Kutsikate ema oli ise veel väga noor ja kiusas alati Vilhelmit, kui ta üritas näiteks raamatut lugeda. Koer lihtsalt näris raamatut ja käsi ja üritas kõike, et tähelepanu saada. Veetsime palju pikki hommikuid katuseterassill kohvi juues, raamatuid lugedes, malet mängides või lihtsalt lebotades. Nii mõnus oli üle pika aja ühes kohas olla! Tänavatel jooksis alati palju lapsi ja muidugi üritati meilt alati miskit ka kerjata. Kamp tüdrukuid õppis juba esimesel päeval mu nime ära ja alati kui nad meid kuskilt silmasid karjusid kõvasti üle tänava „Maria, Maria !!!“.

Üks kohalik rastatüüp chillis palju meie hostelis ning ta korraldas turistidele erinevaid tegevusi. Otsustasime temaga purjetada Cobra saarele, millel tegelikult on maakaardil mingisugune muu nimi, kuid rastatüüp Rize nimetas seda Cobra Isalndiks. Rize oskas inglise keelt ja rääkis meile palju kohalikust elust ja tavadest. Talle meeldis ka väga juua ja kanepit suitsetada, seega ei olnud alati kõik tema suust tulev tekst väga adekvaatne ning tihtipeale käis tema seltskond ka närvidele, kuid siiski oli ta väga heasüdamlik ja üritas kõikidele turistidele enda kodusaart tutvustada.

Purjeretk saarele oli väga ilus. Meri oli helesinine ja ilm oli meeletult ilus. Meiega koos oli ka üks prantsuse tüdruk Angy. Seilasime paar tundi väiksel puidust purjepaadil saarele, koos Rizega oli vee kapten ja abiline. Rizel oli ka kitarr ning ta mängis kohutavalt halvasti, kuid siiski oli tore temaga koos jämmida ja Vilhelm räppis ka soome keeles, mis oli kohalikele tüüpidele eriti üllatav. Päike kõrvetas, aga õnneks olime targad ja peitssime enda jalgu enamuse ajast rätiku all. See oli väga hea, sest olime järgmisel päeval väga põlenud kõikidest kohtadest, mida varjus ei suutnud hoida.

Saarele jõudes oli mõõn ning peale paadi ankrusse panemist saime vabalt saarele jalutada. See saar oli midagi sellist, mida ma pole mitte kunagi näinud. Tõus ja mõõn olid voolinud korallilisest saareservast koopaid, mille all saime jalutada ja igal pool olid meeletult ilusad karbid ja megakiirelt jooksvat krabid. See oli nagu paradiisisaar! Saarel ei olnud mingit asustust.

Jalutsime saarel ja tegime palju pilte ning käisime ka enne tõusu ujumas. Ujumine oli üsna võimatu, sest igal pool olid teravad korallikivid ja ka merisiilid. Meil olid küll tossud jalas, kuid siiski oli väga ebameeldiv ujuda ning läksime tagasi. Rize jalutas igal pool paljajalu, isegi tossudega oli meil pea võimatu nende teravate korallide peal normaalses tempos jalutada. Korjasin väga palju merekarpe ja ilusaid kive.

Samal ajal kui me jalutasime, grillisid kohalikud meile lõunasöögiks kala. Sõnadega on raske kirjeldada selle saare loodust ning seetõttu panen palju pilte. Vaikselt hakkas ka tõus tulema ning saime ujuma minna ja snorkeldada seal, kus enne kõndisime. Vesi oli hele-hele sinine ja nii mõnus oli lainetes end jahutada. Tagasijõudmiseks pidime purjepaadi juurde ujuma. Kõige pikem tüüp suutis paadini jalutada, kuid tugevad lained olid üsna ohtlikud ning võisid iga hetk teda vastu kive peksta. Muidugi ei olnud Rize kellelegi midagi selle kohta öelnud, et peaksime veekindlad kotid võtma, aga õnneks oli meil veekindel kott ja saime sinna kõik enda ja Angy väärtuslikud asjad panna. Ujusime paadini, saime kõik õnnelikult peale ja purjetasime tagasi Mosambiigi saarele.

Angy on prantslane, kuid elab praegusel hetkel Londonis. Veetsime temaga palju aega ja saime ka rohkem tuttavaks. Angy tuli üksinda paariks nädalaks Mosambiiki reisima ning seikles erinevates linnades. Loodetavasti leiame kunagi aega, et Angyle Londonisse külla minna 🙂

Läksime ükspäev koos Vilhelmi ja Angyga sillalt hüppama ja ujuma. Küsisime Rizelt, kas see on ohutu ja nägime ka kohalikke sama tegemas. Nautisime mõned vettehüpped ja hakkasime just koos treppidest tagasi sillale ronima, kui äkitselt Vilhlem karjus ja ropendas, sest oli astunud trepil oleva merisiili peale. Läksime Angyga megaettevaatlikult, et mitte ise merisiilile astuda. Vilhlemi kand oli täis musti täppe ning olime päris korralikus paanikas, sest Vilhelm teadis kui pahasti merisiilile astumine võib lõppeda. Tema sõbranna oli kunagi kuskil reisil merisiilile astunud ja ka kätte neid ogasid saanud ning nende väljasaamiseks pidi soomes mitmel operatsioonil käima.

Vilhelm lonkas hostelisse ning kohalikud hakkasid meile kohe nõu andma, kuidas käituda. Ühed tüübid ütlesid, et need peab kohe välja võtma ning Rize jällegi soovitas oodata järgmise päevani. Hosteli administraator surkis veidi nõelaga ja üritas neid välja saada, kuid ei õnnestunud. Otsustasime siiski haiglasse minna, et keegi professionaal asjaga tegeleks.

Mosambiiigi haigla – seal ei olnud küll ühtegi professionaali. Haigla on siiani samas 1877 porutgallaste poolt renoveeritud suures neoklassitsistliku arhitektuuriga võimsas ehitises, kuid päris haiglaks seda nimetada ei saa. Ühes ruumis olid haiged voodites, seal ei olnud isegi normaalset valgust ning medõed ei osanud Vilhelmi jalaga mitte midagi peale hakata. Nad võtsid lihtsalt nõela ja hakkasid Vilhelmi kanda surkima, pimedas! Lõpuks hoidsin ma telefoni taskulambiga valgust ja andsin neile ka enda pinsetid. Nägin et tädid, ei tea ikka üldse, mis nad teevad. Üks kummargil olnud medõdedest hakkas veel seljavalu kurtma, sest oli liiga kaua kummardanud, et ogasid välja saada. See oli täiesti mõttetu käik! Maksime 0,20 eurosenti ning lahkusime kiirelt. Hiljem lugesime netist rohkem, kuidas käituda ning nokkisin enamus ogadest järgnevate nädalate jooksul Vilhelmi jalast välja. Üks oga on vist siiani Vilhelmi jalas :P. Pildil haigla!

Mosambiigi saarel oli üsna odav ning lasin kohalikel endale ühe kleidi õmmelda. Ostsin ka ühe ilusa pluusi ja ka Vilhlemile jõulukingis ühe toreda triiksärgi. Pidasime minu sünnipäeva ja jõule Mosambiigi saarel. Enne aastavahetust pakkisime taas enda seljakotid ja suudnusime Pemba linna. Kohalikudelt saime teada, et aastavahetus saarel oleks väga jube olnud, sest aastavahetuse pidustusteks tuleb saarele meeletult palju inimesi ning pidu on 24/7. Inimesed magavad igal pool tänavatel, mahajäetud majades, kogu saar haiseb kuse järgi… hea, et nägime vaid Mosambiigi saart ilusal ja rahulikul jõuluperioodil.

Pembasse läksime, sest olime ostnud lennupiletid Pemba linnast Dar es Salaami. Otsustasime, et bussidega Lusaka poole tagasi ei lähe, sest see oleks olnud rohkem kui nädal minibussides ja väikelinnades. Leidsime üsna hea hinnaga lennupiletid ja otsustasime luksuse kasuks. Siiski tuli meil jõuda esiteks Pemba linna. Sõit sinna oli mu elu üks jubedamaid!

Hommikul/öösel kell 3.30 isutsime Mosambiigi saarel minibussi, mis tiirutas mitu tundi saare väikestel tänavatel et rohkem reisijaid saada. See oli täiesti kohutav! Tegime pisikesele saarele mingi viisteist ringi peale ja see mees ei oskanud absoluutselt autoga sõita. Ta vahetas käike täiesti suvaliselt ja sõitis läbi suurte aukude ning kihutas pisikestel vanalinna tänavatel nagu segane. Istusime poolunes koos Vilhelmi ja Jamesiga. Lõpuks läks minibuss sillajärjekorda, et mandrile pääseda ning ootasime ka seal väga pikalt, sest sillal oli olnud minigusugune õnnetus ning see avati palju hiljem kui tavaliselt. Kui me lõpuks mandrile saime hakkas see hullumeelnde juht lihtsalt niimoodi kihutama, et mul oli täielik surmahirm. Ma ei suutnud ennast tagasi hoida ja karjusin selle juhi peale ja üritasin seletada kõikvõimalikul moel, et ta kiirust maha võtaks ja lõpetaks need hullumeelsed möödasõidud. Tüüp lihtsalt naeris ja aeglustas ehk mõnel korral. Ma olin nii endast väljas ja oleksin tahtnud lihtsalt kuskil suvalises külas maha minna. Meil oli aga kiire, sest pidime jõudma suure bussi peale, mis kuski suvalises väikelinnas kell 9.00 aegu peatuma pidi.

Jõudsime ühes tükis õnneks Namialosse. Jõudsin kiirelt põõsas pissil käia ja juba oligi suur buss kohal ning saime peale. Istekohad olid kõik täis ning istusime vahekäigus enda kottide otsas koos suure hunniku teiste inimestega. Buss oli räpane, haises ja meil oli nii mõõt täis! Olime keset ööd ärganud ja talunud juba seda rõvedat minibussisõitu. Suur buss ei olnud üldsegi parem. Uni oli nii suur, et silmad lihtsalt vajusid kinni, aga mitte kuskile ei olnud toetada… see oli lihtsalt kohutav. Ma ei mäletagi mitu tundi me seal olime, aga lõpuks jõudsime siiski kohale.

Meie ettekujutuses oli Pemba ilus kuurortlinn, sest paljud turismiraamatud soovitasid seda. Tõsi, seal oli mitmeid megakalleid hotelle ja ilus merevaade, kuid rannad olid räpased ja restoranid megakallid. James kutsus meid enda sõbra hostelli ööbima, kuid ühe ööst tahtsid nad seal 45euri saada ning otsustasime, et üritame soodsama koha leida. Esimesed kaks ööd olime Pemba linnas Residecial Lys nimelises hostelis, mis ei olnud eriti palju odavam ning asus väga kaugel rannast. Sellest hostelis olemisest ei ole ka nii häid mälestusi, sest vaevlesid enda esimese toidumürgituse käes. Pembas oli veelgi rohkem näha Mosambiigi vaesust. Kooliskäimine ei ole tasuta ning seetõttu olid tänavad täis palju töötavaid ja kerjavaid lapsi.

Õnneks leisime suure seiklemise peale kohaliku hosteli, mis oli palju toredam. Kohalikud võtsid meid soojalt vastu ning meie tuba oli väga ilus, seal oli isegi külmkapp ja õhukonditsioneer ning maksis pea poole vähem. Lisaks saime soovi korral kasutada ka internetti! Ainus probleem oli see, et sinna ei viinud ühtegi normaalset teed. Rannast viis sinna tee, millel autoga sõitmine oli võimatu, sest see oli täis suuri auke ja prügi. Teine võimalus oli minna läbi kohalike linnaosa, kus olid suured augud ja kraavid ja prügimäed, millest pidi üle ronima. Hind ja koht olid ikkagi nii head, et kannatasime need jalgsimatkad välja ning meil oli vaid neli ööd vaja Pembas lendu oodata.

Aastavahetus Pembas – olime rannarestoranis ja sõime pizzat. Ei midagi erilist, isegi vahuveini ei joonud! Ilutulestik oli väga tagasihoidlik, kuid kohalikud olid seda nähes küll suures joovastuses. Tänavad olid inimesi täis ja me ei leidnud enda kokkulepitud mootorrattataksot mitte kuskilt. Läbi purjus rahvamasside jalutasime ööpimeduses hosteli poole, meil mõlemal oli igaks juhuks õllepudel enesekaitseks käes. Tegelikult ei olnud see jalgsimatk üldsegi nii ohtlik, aga pimedas uusaastaöös oli siiski veidi hirmus purjus pidutsejate vahel pea ainsate valgetena seigelda.

Pembast ei jäänud meile küll eriti häid mälestusi, sest seal ei olnud mitte midagi teha. Ujuda ja rannas mõnuleda ka eriti ei saanud, sest rand ja merevesi oli lihtsalt täis prügi. Käisime ujumas veidi kaugemal ühe kalli hotelli rannast, kuid ka siis oli vees kilekotte ja muud jama ning ujumist ei suutnud üldse samamoodi nautida. Pembas oli ka meeletu kuumus nagu Mosambiigi saarelgi, oleks tahtnud ainult vees olla.

Kohtasime Pembas ühte Kanadast pärit vanapaari, kes rääkisid meile oma reisiseiklustest. Mõlemad olid ülipositiivsed ja selle mehe jaoks oli kõik nii „BJUUUUUTFIUL!!“. Nägime neid mitmel korral rannabaaris ning juhuslikult olid nad ka meiega samal lennul Tansaaniasse. Ühel õhtul veidi purjusolekus küsis see mees, et kas me kanepit suitsetame ning saime siis aru, miks tema jaoks kõik nii bjuuutiful kogu aeg oli. Ta ütles, et peitis enda seljakotti ka väga häid kanepiseemneid, mida kavatseb Kanadas kasvatama hakata. Noh ei olnud eriti sõnu, nad olid nii teisest dimensioonist, et kutsusime neid omavahel hipivanapaariks…

Lõpuks jõudis kätte lennupäev ning saime Pembast minema. Lend hilines veidi, kuid muidu oli pisike Pemba lennujaam väga korralik. Dar es Salaamist ja Zanzibarist juba järgmises postituses!

Pildil meie Pemba hostelitoa esine ja meie niisama õnnelikult rannas!

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s