Aeg lendab!

06.juuni 2018

Elu Lusakas on nii koduseks muutunud, et enam ei märka nii palju uut enda ümber kuigi tegelikult elame siiski nii kultuuriliselt erinevas kohas. Inimene harjub kõigega 🙂

Meie Marshland Village korter on väga armsaks saanud, hakkame seda kindlasti igatsema. Naabrid on toredad ja naabrilapsed on eriti ägedad. Ainult üks jaapanlannast naabritädi on meile veidi pinda käinud, toksib harjavarrega vastu seina keset päeva ka kui liiga kõvasti naerame või muusikat kuulame… aga me ei lase end sellest häirida, jaapanlanna on ilmselgelt tulnud nii vaiksest kultuurist ning peab lihtsalt meie ja sambialaste elava loomusega ümber harjuma.

Viimasel ajal olen tähele pannud, et mõtlen juba vaikselt, mida kõike ma Sambiast igatsema hakkan kuigi samal ajal igatsen väga tagasi koju. Vähem kui kaks kuud ja siis saan kõiki üle pika aja kallistada!!! Mõtted Sambiasse kunagi tulevikus tagasitulemisest ei tundu enam üldsegi ebareaalsed, sest siin on väga rahulik ja tore elada ning ka töövõimalusi leidub. Ei või kunagi teada, mis elu toob… Ehk see on ka pigem illusioon. Kui päriselt peaks siin töötama ja kogu selle bürokraatia maailmaga jändama, kaoks motivatsioon kiirelt.

E-riik Eesti hämmastab mind siin elades küll aina rohkem. Kui lihtsaks on elu eestlastele tehtud! Kohalikud ei usu mind, kui räägin mida kõike ma oma mobiil-ID abil saan Sambias olles teha: pangaülekanded, valimised, firma registreerimine, digiallkirjastamine jne. Siin käivad enamus arvetemaksmised veelgi pangas ja meeletutes järjekordades seistes… kuid siiski erinevad digitaalsed lahendused on ka siin populaarseks saamas. Näiteks siin on kohalik Taxify nimega Ulendo, millega saad endale turvalisemalt ja mugavamalt taksot tellida. Üldjuhul on siiski kuskilt tänavanurgalt takso võtmine odavam ja hind läbiräägitavam. Taksoga sõidame ainult siis, kui kuskilt kaugelt õhtul hilja peab tulema ning taksohind on umbes sama, mis Eestis, ehk veidi odavam.

Aprilli lõpus käisime UNZA kaudu organiseeritud bussi ja õpilaste seltskonnaga Sambia lääneprovintsis Mongu linna lähedal traditsioonilist Kuombuka tseremooniat vaatamas. Mai alguses oli Lusaka Art & Music Festival ning maikuu lõpus käisime uuesti Livingstones Livingstone International Art & Culture Festivalil. Plaanime veel enne kojutulekut käia kuskil safaril loomi vaatamas, suure tõenäosusega lähme South Luanga National Park’i. Tahaksime väga ka Tanganyika järve äärde jõuda, sinna on Lusakast umbes 1000 km…. mõtleme, kas päriselt jaksame sellist bussireisi jälle ette võtta. Tee sinna pidi õnneks heas korras olema!

Pilte Livingstone reisilt, sealt ostsime ka jalgrattad ja saime tasuta bussiga Lusakasse tuua:

13.juuni 2018

Täna oli viimane pikem tööpäev muusikaõpetajana, järgmine nädal üksikud tunnid ja väike pidu minu toredate õpilastega. Kooli direktor pakkus muusikaõpetaja täiskohta ja moosis mind Sambiasse jääma. Ütlesin, et ei või kunagi teada, mis elu toob ning ehk tulevikus tahan seda pakkumist ära kasutada, never say never 🙂

Meil on nüüd umbes kaks nädalat jalgrattad olnud ja oleme nii õnnelikud! Jalgrattaga Lusakas olla on hoopis teine kvaliteet. Muidugi on veidi ohtlik sõita, aga õnneks ratastel saab alati valida tee, kus sõidab vähem autosid. Enamus teed on väga laiad ja ka teepervel saab ilusti sõita.. Minibussidega liikumine on täielik aja ja närvide raiskamine. Enne jalgrataste ostmist liikusime igale poole enamasti jalutades, harva bussiga, pimedas taksoga. Tööle kõndisin 35-40 minutit, nüüd saan rattaga sinna vahel isegi vähem kui 10 minutiga!

Kohalike jaoks on muzungu naine jalgrattal (loe: blondiin jalgrattal) alati väga suureks üllatuseks. Inimesed tervitavad veelgi rohkem, tahavad ratast ära osta või loodavad, et tahan neile seda niisama anda. Küsitakse tihti, et kas teen trenni ja kui kaugele ühe korraga jaksan sõita, tihtipeale uuritakse ka, kas olen väga väsinud rattaga sõitmisest. Naljakad küsimused… minumeelest on rattaga palju vähem väsitavam liikuda kui kuumas päikses jalutada. Õnneks on päeval veel päike kuum, õhtud on olnud nii jahedad, et pusa/kampsun/villased sokid on juba igapäevaseks saanud. Toredaid chitenge riideid oleme ka lasknud teha 🙂

Kodu lähedal on tekkinud tuttavad turumüüjad, kingsepp, taksojuhid, väiksed poisid turuplatsi juures. Need väiksed poisid vanuses 9-13a ei käi koolis ja hängivad päevad läbi poe ees lootuses, et keegi neile midagi süüa ostaks või natuke raha annaks. Oleme poistele tihtipeale sooja sööki või leiba ostnud ja paar nädalat tagasi ostsime viiele poisile ka jalanõud, sest suurem osa neist kõndis paljajalu. Saime tossud 10 kwacha / paar (u85 eurosenti!), aga kahjuks ostsime veidi liiga väiksed suurused. Ühele poisile olid kõik väiksed ja andsin talle jalast enda tossud, mis just ilusti parajad olid. Needki olin endale ostnud kasutatuna 6 euroga. Oligi hea põhjus uued muretseda, sain Livingstonest väga mõnusad kasutatud niked u15 euriga 😉

Vilhelm sai jõusaalis tuttavaks ühe kohaliku tüübiga, kes arendab väga ägedat äppi nimega Musanga. Selle abil on võimalik enda asju ühest kohast teise saata ja igaüks võib olla kuller. Veidi nagu taxify, aga mitte inimeste, vaid asjade vedu. Njavwa on 23-aastane Lusakast pärit noor, kes reisib mööda maailma ringi ja tuleb ka novembris juba teist korda Soomes toimuvale start-up üritusele Slush. Tema äpil on küll palju potensiaali ja palju huvilisi, selle nädala lõpus sõidab Hiina ja Lõuna-Aafrikasse, et kohtuda erinevate firmade esindajatega. Väga lahe, et kohtasime kedagi nii ettevõtlikku ja innovatiivset sambialast. Võimalik, et lähme koos tema ja tema ameeriklannast girlfriendiga juulikuus autoreisile Botswanasse. Loodan väga, et see õnnestub!

Jalgratastega näeme Lusakat palju rohkem ja saame nüüd ka teisipäeva-marketil käia. Taksosõit sinna-tagasi on 15-20eur, nüüd ratastega lihtsalt tunnine sõit. Seal müüakse kõikvõimalike puu-ja juurvilju, seeni, seemneid, pähkleid jne. Tore on katsetada igasuguseid uusi sööke värsketest ja headest toorainetest. Hakkan väga-väga igatsema seda kui tervislikult ja odavalt siin Sambias süüa saab. Oleme katsetanud uusi teravilju nagu näiteks sorgo, inglise keeles sorghum. Selle vilja seemnetest on võimalik näiteks minipopcorni teha või kasutada sarnaselt nagu kinoad. Sorgo ei maksa ka mitte midagi ja on internetilehtede sõnud megasupertervislik kah. Nii tore on koos kokata ja erinevaid asju katsetada. Järgmiseks on plaanis teha proteiinirikkaid müslibatoone, kuhu paneme lisaks pähklitele ja muule heale kraamile kohalike proteiinitõuke (vinkubalasid ). Kui need õnnestuvad, siis toome igal juhul kodustele ka maitsta 😉

Kuombuka tseremoonia

Aprilli lõpus käisime kooli seltskonnaga lääneprovintsis Kuombuka traditsioonilisel tseremoonial. Kuombuka on tseremoonia, kus Barotselandi kuningas koos oma rahvaga veetulvade saabumisel kanuuga märgalalt kuivemale alale tuleb. Algselt tahtis kool korraldada, et me vahetusõpilased saaksime sinna minna eraldi autoga, kuid vahetusõpilane Jenna oma suures võrdõiguslikkuses rikkus selle plaani ära. Talle oldi seda varianti pakutud, kuid ta arvas, et see on nii suur ebavõrdus kohalike õpilastega ning ei lasknud meile seda privileegi korraldada. Meil oli küll nii kahju, sest autoga minnes oleksime palju rohkem näinud. See ei oleks olnud mingisugune ebavõrdsus, vaid külalislahke pakkumine ülikooli poolt, kuid Jenna on tihtipeale nii suures hirmus olnud, et meile valgetele inimestele antakse kuidagi privileege ning suutis ainsa kooli poolt pakutud toreda plaani ära rikkuda.

Buss pidi meile järgi tulema algselt hommikul kell 4. Helistasin neile eelneval õhtul ja tuli välja, et ei ei ei mis… ikka kell 5 tulevad. Hea, et helistasin, sest nad jõudsid alles kell 6.15 ! Väljasõit venis üliõpilaste pealelaadimisega ning startisime umbes kell 7.30. Sõit oli 556km Mongu linna. Tee oli enamuse ajast korras, kuid üks lõik oli väga väga katkine, asfalt põhimõtteliselt puudus ning seal läks ka meie esimene bussirehv. Otseloomulikult ei olnud bussijuhil tungrauda, õnneks oli varurehv. Ootasime möödujate abi ning kogu rehvivahetuse saaga lisas meie reisile rohkem kui tunni. Õnneks ei juhtunud midagi ja rehv ei läinud katki suurel kiirusel. Buss oli muidugi puupüsti täis, kõigile ei jagunud ka istekohti.

Jõudsime õhtupimeduses Mongusse ning kaasas olnud õpetajad tegid õpilastele teatavaks, et lubatud 100 kwacha sees on ainult ööbimine ning söömise eest tuleb kõigil õpilastel ise hoolitseda. Kõik olid šokeeritud, sest enamus õpilastel ei olnud raha, et endale 3 päeva jaoks süüa/juua osta. See reis oli osa nende kursusest ning igal aastal on reis olnud ülikoolirahade eest. Õpilased läksid väga endast välja ja bussis tõusis üsna suur lärm. Õpetajad hakkasid süüdistama õpilasi, et kuidas nad nii lollid on ja ilma rahata reisile tulevad. Ilmselgelt elavad enamus õpilased väga kitsastes tingimustes ja neil ei olegi mingisugust ekstra raha. Reis oli nende jaoks kohustuslik ja osa õpilastest oli ka need 100 kwachat laenanud, et üldse kaasa tulla. Suur osa õpilasi ütles, et nad on nõus bussis ööbima ja järgmisel päeval tagasi Lusakasse minema, kui sööki ei organiseerita.

Õppejõudude suhtumine antud olukorda oli täiesti masendav. Eriti üks nendest õpetajatest oli nii ebaviisakas, alavääristav ja jube kõikides oma sõnavõttudes õpilaste suunas. Enamus õpilastest polnud terve päeva jooksul bussis olles midagi söönud ja siis tehti teatavaks, et õhtusööki ei olegi…Tekkinud paanikas pakkusime Vilhelmi, Jenna ja Jenna Soomest külla tulnud boyfriendi Henriga välja, et ostame leiba, pähklivõid ja õhtust sööki, et keegi ei peaks näljasena magama minema.

Õhtul õpilastega vesteldes saime aru, et midagi kahtlast nende rahadega on. Hakkasime kahtlema, et need õppejõud ja bussijuht üritavad raha kuidagi endale nihverdada. Õpilased rääkisid meile, et keegi ei julge midagi öelda, sest nad kardavad, et õppejõud ei arvesta nende kursust. UNZA’s olevat see tavaline, et kui keegi õpilane mingit moodi protesteerib või õppejõu (vale)arvamusega ei nõustu on suure tõenäosusega ees kursuse läbikukkumine või lausa koolist väljalendamine. Õppejõud kasutavad enda võimu väga kurjasti. Õnneks lõppude lõpuks organiseerisid õppejõud lõunasöögid, hommiku-ja õhtusöögid mitte. Raha oli küll, aga lihtsalt nad tahtsid selle enda taskusse panna ja olen 100% kindel, et nad suurema osa rahast endale kuidagi nihverdasidki…

Järgnevatel päevadel tõestasid õppejõud enda ebapädevust kõiges. Nad hilinesid iga hommik umbes tunnijagu ning tulid bussi hirmsas pohmellis. Jäime ilma enamus tseremoonia tähtsamatest hetkedest, sest me lihtsalt alustasime väljasõitu õpetajate pärast mitu tundi hiljem kui oleks pidanud. Terve reis oligi üks suur ootamine ja passimine. Õnneks nägime väga ilusat Mongu loodust ja üleujutanud zambezi jõge. Me ei saanud küll üldse aru, kuidas inimesed nendel märgaladel elamist jätkavad kui vesi on toas puusani. Piltidelt on näha, kuidas jõe üleujutamine selle piirkonna elamiskõlbmatuks muudab.

Tore oli näha palju traditsioonilistes riietes kohalikke täiskasvanuid ja lapsi, kes olid tulnud tseremooniat nautima. Kahjuks ei näinud me eriti tantse ja muid üritusi, sest jäime igale poole hiljaks ja seisime masside taga. Tagasi Lusakasse jõudes käisime osakonna juhataja juures ning andsime talle detailse tagasiside kogu reisist. Ta oli väga šokeeritud eriti sellest raha teemast ja meie hilinemistest ning lubas asja korralikumalt uurida. Igal juhul need õpetajad ühelegi õppereisile enam kaasa ei saa. Päris raske on kirjeldada kui närvi need õpetajad meid ajasid, lõpuks oli lihtsalt tunne, et tahaks tagasi koju saada ja ei viitsi enam selles bussis oodata ja oodata. Mõnel korral ütlesime ka päris karmilt nendele õpetajatele oma arvamuse välja ka… oh ja kui palju ajas närvi see ,et me ei saanud seda reisi autoga teha…

Tagasiteel läks rehv 70 km enne Lusakasse jõudmist jälle katki ning saime tunnikese jagu maanteel oodata. Selleks ajaks olime juba loobunud vihastamast ja üritasime lihtsalt rahulikuks jääda. Oi kui hea oli õhtul lõpuks koju jõuda 🙂 Õppisime vähemalt seda, et ühegi suurema grupiga kuskile reisile siin Sambias enam ei lähe !

Toredaid pilte Mongu reisist:

Advertisements

Väike update Lusakast!

UNZA ametlik “taastaasavamine” oli 11.märts. Võttis aega, et loengud toimuma hakkaksid, aga nüüd on enam vähem tunniplaanid paigas. Ma käin viis korda nädalas hiina keele tundides, iga päev on kahetunnine loeng! Õpetaja on väga hea, aga läheb veidi liiga kiiresti edasi. Olen ühe nädalaga juba päris palju õppinud. Õpetaja ootab, et me mäletaks kohe kõiki hiina keele märke, ta ei saa üldse aru, et neid on üsna võimatu ühe loenguga meelde jätta ja kirjutada osata. Olen samal kursusel tudengitega, kes enamasti õpivadki ülikoolis ainult hiina keelt ja kultuuri. Seega ootab õpetaja, et teeme väga palju ka kodus ja kodutöid annab ta ka igaks päevaks korralikult ja kontrollib ka kõike. Selline tunne nagu oleks tagasi põhikoolis, aga see on samas tore, et ta õpetamist tõsiselt võtab.

Basam on kooliskäimisest loobunud. Ta lendab juba nädala pärast tagasi Soome, sest tema vahetus saabki läbi. Ta käis ehk mõnes loengus ja need olid väga mõttetud olnud ning ta loobus. Basam sai aga UNZA jalgpallimeeskonnaga kuskile turneele mängima ja on hetkel Copperbeltis kooli jalkatiimiga. Jennal on päris palju loenguid, aga need jäävad ka päris tihti ära. Samamoodi Vilhelmil. Mitu korda on ühel päeval kõik loengud ära jäänud, õpetaja pole lihtsalt kohale ilmunud. Ma ei saa aru, kuidas nendel õpetajatel mingit respekti pole õpilaste suhtes. Loengusaalis on üle saja inimese ja õpetaja lihtsalt ei tule…

Koolis toimub päris palju erinevaid sporditegevusi, kuid me pole kuskilt mingit normaalset ajakava veel leidnud. Teisipäeviti ja pühapäeviti käime salsa/kizomba tundides koolis. Need tunnid on toredad ja ühe korra hind on vaid 30 kwachat, u 2,5eur.

Tegime paar päeva tagasi soome stiilis õhtusöögi sõpradele : kartuliputru, liha, kaneelisaiu jne 🙂 Söögid tulid väga head! Avastasime ühest supermarketist /Shoprite/ väga hea lihavaliku, näiteks väga hea kvaliteediga veisesisefilee 6-7€/kg…! Vilhelm valmistas seda nii-nii hästi, et sõbrad ei suuda ära oodata, millal me jälle kokkame 🙂

Järgmisel nädalal hakkan loodetavasti laulu-ja klaveritunde andma, lubati esmaspäevaks tunniplaan korda seada. Järgmine nädal kohtun ka ühtede uute muusikutega, kellega Lusaka Art Festivalile esinema lähen maikuus. Seal festivalil teen ka väikse jazzworkshopi ühe Läti pianistiga. See tüdruk on küll klassikaline pianist, kuid pidavat oskama ka jazzis hakkama saada. Ei oska veel öelda, sest pole temaga ühendust saanud ja ta tuleb Lusakasse alles veidi enne festivali.

Ilmad on väga mõnusad olnud! Vihma sajab harva, päeval on ikka väga soe, õhtud on vahel veidi jahedamad ja peab pusa peale panema, kuid seda on üsna harva. Meie akna taga on iga hommik eriti ägedad laululinnud. Ma ei näe neid kunagi, sest nad on puude lehtede sees, aga nii ilusat linnulaulu ei ole ma küll kuskil mujal kuulnud.

Aeg lendab! Vähem kui nelja kuu pärast tuleme juba koju tagasi! Kallid kõigile 🙂

Tansaania – Dar es Salaam ja Zanzibar

Tansaania – Dar es Salaam ja Zanzibar

Plaanisime Tansaanias olla vähem kui nädala, sest olime ostnud juba lennupiletid Lusakasse 8.jaanuariks. Zanzibaril olles saime aga teada, et Sambias on koolera epideemia ja kõik koolid on suletud vähemalt jaanuari lõpuni. Otsustasime, et ei taha Sambiasse minna, sest Vilhelmil ei olnud vaktsiini ja selle epideemia tõttu olid pea kõik kohad Sambias suletud või siis piiratud lahtiolekuajaga.

Lendasime Dar es Salaami ja kõik sujus, jagasime takso kesklinna ning viisime asjad hotelli Safari Inn. Dar es Salaam oli väga teistmoodi kogemus, sest me polnud pikka aega nii suures linnas olnud. Taksod, tuk-tukid, suured marketid, restoranid ja palju inimesi. Samas oli jällegi tore rohkem tsiviliseeritud ja turistisõbralikus kohas olla. Käisime kinos ja söömas. Kui kino lõppes ja üritasime taksot saada, algas meeletu vihmasadu. Tänavad ujutasid ja vesi oli mõnes kohas põlveni või rohkem. Taksot oli võimatu otsima hakata ning ootasime kohalikus pizzarestoranis vihma lõppemist. Lõpuks saime küüdi kohalikult paarilt, kes oli endale uberi tellinud. Nad viisid mei hotelli ära ja ei olnud nõus sentigi raha vastu võtma. Taksojuhil oli väga keeruline meid ära viia, sest kõik tänavad ujutasid nii hullult, et ta ei julgenud enda autoga läbi sõita.

Hostel oli väga tavaline, wifi oli ainult esimesel korrusel ning istusime seal ja planeerisime enda järgmise päeva sõitu Zanzibarile. Lebotasin diivanil ja äkitselt nägin, et nii Ain Agan’a moodi mees jalutab minust mööda. Pilgud kohtusid ja loomulikult oli see Ain Agan! Päris imelik oli kohata eestlast ja veel tuttavat eestlast peale mitmekuist äraolekut kodust. Rääkisime juttu ja Ain kinkis mulle plaadi ja paki Saaremaa suitsetatud kilusid. See oli väga äge kohtumine, kuid samas ka kuidagi ebareaalne peale pikka Malawis ja Mosambiigis seiklemist.

IMG_0980

Järgmisel päeval sõitsime Zanzibarile. Sinna sai umbes Lindaline tüüpi praamiga. Paaritunnine sõit ja olimegi kohal! Zanzibar meeldis mulle esimesest hetkest peale. Seiklesime Stonetownis, sõime väga häid kohalike toite ning kuna meil oli sel hetkel vaid paar päeva aega saarel olla, sõitsime kohaliku daladala bussiga Nungwisse, saare põhjatippu ilusasse randa. Sõit maksis u 1 eur ja oli sarnane Aafrika transport, et buss oli paksult täis ja peatus palju. Õnneks ei olnud pikk sõit ning jõudimse ilust Nungwisse. Taksoga oleks sama reis 30-50€ maksnud. Rand oli imeilus ja täis modernnseid restorane ja hotelle.

Nungwi oli väga ilus ja mõnus koht ujumiseks ja rannas lebotamiseks, kuid väga kallis. Meil oli väga raske mõistliku hinnaga majutust leida. Airbnb ööbimiskohad olid kas pikalt ära bookitud või siis mõttetult kallid. Nungwil olles saime teada koolerast ja vahetasime lennupiletid ning saime kuu aega saarel olemiseks juurde. See oli väga tore, aga samas oli ka imelik tunne, sest olime juba nii valmis tagasi Lusakasse minema ja kooli alustama.

Olime Nungwil mõned päevad, käisime ujumas ja kondasime niisama ringi, tegime ilusaid pilte. Seal oli väga palju turiste ja eriti palju vene turiste, sest oli jaanuarikuu algus ning venelastel nääripühad. Üks itaalia turistitüdruk vedas nööriga enda järel väikest ahvi, kes absoluutselt ei tahtnud nööri otsas olla. Tüdruk lihtsalt tiris teda mööda liiva ja näitas kõigile uhkelt oma „lemmiklooma“. Oleks tahtnud nööri selle tüdruku kaela panna ja teda mööda randa lohistada…Üritasime talle selgeks teha, et ta on ebanormaalne, kuid kahjuks ei jõudnud see talle kuidagi kohale ja ta lihtsalt karjus meie peale vigases inglise keeles…

Igal pool müüdi ägedaid värvilisi maale loomadest, riideid ja muud suveniiri pudi-padi. Ööbisime lõpuks ühes Airbnb majutuskohas, mis oli rannast kaugel, siiski liiga kallis, kuid odavam kui rannaäärsed hotellid. Selles ööbimiskohas kadus elekter esimesel õhtul ja ei tulnudki tagasi. Meil ei olnud terve aeg elektrit ning seetõttu ei olnud ka vett ning konditsioneeri. Tuba oli iseenesest ilus ja hommikusöök hea, kuid otsustasime, et sõidame tagasi Stonetowni ja seikleme veel seal ning siis suundume teistesse randadaesse.

Stonetownis ööbisime ühes toredas Airbnb korteris, mis oli neljandal või viiendal korrusel ning oli läbi kahe korruse ehitatud. Läksime etioopia restorani sööma, see oli äge kogemus! Kohv serveeriti popcorniga ning kogu toit oli serveeritud hiilgasliku „pannkoogi“ peale. Tellisime liha ja väga maitsvat avokaadosalatit. Juba restornis olles ei tundnud Vilhelm end väga hästi ja ka mul oli terve päev imelik olla. Õhtul tundsin, et mul on palavik. Kraadisin end ja oligi… enesetunne oli ka väga jama. Kartsin väga, et mu on malaaria ning läksime haiglasse kontrollima.

Haigla oli suur ja modernne, maksime vastuvõtutasud ja läksime järjekorda ootama. Oodates läks mu enesetunne ainult halvemaks ja ka Vilhelm ei tundnud end väga hästi. Lõpuks sain arsti vastuvõtule, kes küsis palju küsimusi ja saatis mind vereproovi tegema. Mul oli jalal väga suures põletikus kraabitud sääsepunn, mis tahtnud kuidagi ära paraneda. Arst kahtlustas, et mul võib olla salmonella või siis sellest haavast tulnud põletik. Vereproovi tulemusi oodates algas mul aina halvem ning palavik oli üle 38. Vilhelm käis mulle tekki küsimas ning lõpuks sain ma lausa palatisse lebotama, sest ma tundsin ennast nii halvasti. Samal ajal võitles Vilhelm toidumürigtusega… ei olnud eriti tore õhtu.

Lõpuks tulid tulemused ning mulle määrati antibiootikumid. Õnneks ei olnud mul ühtki jubedat haigust, põletikunäit oli kõrge ning suure tõenäosusega sellest jalal olevast haavast. Medõde tuli mu haava puhastama ja ma ei mäletagi kas ta lõikas skalpelliga või tõmbas pinsettidega mädaseid kohti ära, aga igal juhul valu oli meeletu! Lõpuks pani ta sinna mingit ravimit ja sidus mu jala korralikult kinni. Läksime taksoga ööbimiskohta ja üritasin und saada. Vilhelm läks veel keset ööd seiklema, et meile joogivett osta. Öösel kell 2 hakkas aga keegi suure metallhaamriga kive puruks lööma. Avasin akna ja karjusin ta peale, et ta lõpetaks selle tegevuse. Ta lõpetas umbes viieks minutiks ja alustas siis uuesti. Mul oli nii halb olla, aga vedasin end uuesti akna juurde ja hakkasin uuesti karjuma. Lõpuks liitus minu karjumisega ka keegi kohalik, kes kohalikus keeles karjuda aitas ning inglise keeles mulle ütles, et see tüüp on täielik idioot. Nõustusin! Õnneks lõpetas ta tagumise ning sain magada.

Järgmised päevad olid hirmsad. Palavik tõusis ja langes, enesetunne oli jube ja selline tunne, et ei lähegi paremaks. Õnneks oli mul parim hoolitseja mu armas Vilhelm, kes vahetas mu laubal märga sokki ja kattis mind kõikide tekkide, linade ja jopedega, et mul külm ei oleks. Õues oli 30 kraadi sooja ja ma värisesin… makes no sense! Kõige mõnusam palavikurohi oli külm ja värske suhkruroomahl ingveri ja laimiga, mida Vilhelm mulle igal võimalusel tõi. Vahetasime mu haiguse ajal ka airbnb korterit ning saime väga toreda toa Stonetowni keskuses väga odavalt. (u 13 eur öö?)

Kui end tervemalt tundma hakkasin, tekkis mul meeletu lööve üle keha ning tuli välja, et olin antibiootikumidele allergiline. Lõpetasin nende söömise, kuid õnneks olingi juba palju tervem. Puhastasin enda jalahaava ja panin pidevalt ravimit…lõpuks näitas seegi veidi paranemismärke. Uue airbnb omanik oli Jamal, kes oli väga tore ja sõbralik tüüp ning nägi palju vaeva, et me end tema kodus hästi tunneks.

Ööbisime järgnevalt Stonetownis olles ainult Jamali juures, sest hind oli odav ja asukoht hea. Stonetowni parim restoran Lukmaan oli täpselt Jamali kodu kõrval. Käisime selles restoranis iga päev, mõni kord lausa mitu korda päevas söömas. Seal sai maailma parimaid smuutisid, head kohvi ja meeletult maitsvaid kohalikke sööke…. ja hinnad olid lihtsalt nii odavad! Meie põhisöögiks oli pilau-riis (maitsestatud erinevate vürtsidega), kreveti-kookose curry, kaheksajalakaste (nämm!!!!) ja juurviljacurry. Lihtsalt nii nii nii hea, et ei jätku sõnu. See kahkesajalacurry oli isegi veidike parem kui krokodilliha Livingstones! 😉

Zanzibari (Stonetowni) tänavatoidu kultuur oli väga äge! Müüdi grillitud kaheksajalatükke, täiesti mõttetult odava hinnaga, zanzibari pizzat (tomat,sibul,paprika koos praetud hakkliha ja munaga õhukese taigna sees), värskelt lõigatud arbuusi ja ananassi. Õhtud zanzibari tänavatel olid väga elavad ja huvitavad. Mere ääres oli ka suur tänavatoiduturg, kuid seda mitu õhtut nähes ei uskunud me enam väga nende kalasöökide värskusesse. Sealt käisime ostmas vaid Jamali venna shwarmat, mis oli samuti megamaitsev ! Stonetownis oli väljas söömine nii odav, et ise polnud mingit mõtet kokkama hakata. Stonetown minu jaoks : ilus arhitektuur, kirikud, toredad kitsad tänavad ja megailusad uksed, koolivormides jooksvad lapsed, igal pool mangomüüjad, toredad ja sõbralikud inimesed, kohvijoomisekultuur, malemängimine tänavanurkadel… palju turiste, kuid siiski väga mõnus kohalike vibe ja kassid igal pool 🙂

Zanzibaril olles külastasime veel Jambianit, Pajet, Pwani Mchanganit. Minu lemmikuks oli Jambiani. Olime Jambianil pea 2 nädalat, elasime väga toredas Airbnb toas. Iga hommik olid söögiks pannkoogid värskete puuviljade ja meega, mõnus tass africafe kohvi. Rentisime endale jalgrattad u 3eur/päev ja seiklesime seal olles igal pool ratastega. Jambiani oli tore kohalik küla, põhimõtteliselt ainult kohalikud. Avastasime ka seal ühe meeletult hea kohaliku restorani, kus sõime pea iga kord kaheksajalga ja ühe korra proovisime ka lobsterit! Hinnad olid megaodavad ja söögid värsked ja megamaitsvad. Prillidega Miisu pildil elas meie ööbimiskohas – tema lemmiktegevuseks oli Vilhelmi süles magamine 🙂 Neli magavat koera lebotasid ühe kohaliku restorani ees!

Paje ja ka Jambini rand oli lohesurfarite paradiis. Eriti Paje! Paje rand oli täis lohesurfareid, algajaid ja proffe. Käisime ratastega Pajel pea iga päev ja lõpuks otsustasime, et võtame surfikursused. Lohesurfikursus oli liiga kallis. Surfamine oli nii lahe! Juba esimesel päeval sain laual püsti ja nautisin täiega! Esimesel päeval ei olnud ma aga piisavalt hästi varustatud ning põlesin jubedalt ära. Peale esimest surfipäeva oli meeletu väsimus, ma ei mäleta millal ma viimati nii väsinud oleks olnud. Jõudsime surfiklubisse ja jäin otsekohe magama. Lainetega võitlemine oli hea trenn!

Peale seda ostsin endale pikkade varrukatega pluusi ja läksin surfama enda safarimütsi ja paksema päiksekreemikihiga. Zanzibaril oli kogu aeg väga palav, päike paistis iga päev… vihma nägime vist mõnel harval päeval, ei mäletagi. Merevees paranes lõpuks ka mu jalal olev haav 🙂

Viimasel surfipäeval sain kogemata juhendaja surfilauaga näkku ja huulest tuli veidi verd ka. Ehmatus oli suur, aga tegelikult oli kõik hästi. Läksime liiga suuri laineid püüdma ning otsustasin peale esimest kukkumist, et tahan sealt ära minna. Juhendaja tuli mind aitama, aga suured lained ei lasknud üldse normaalselt liikuda ning nõnda ma kogemata vastu nägu saingi. Õnneks ikkagi õnnelikult. Vilhelm üritas nendel suurtel lainetel surfata, kuid see oli üsna võimatu, sest meri tõmbas teda kogu aeg kaugemale lainete murdumiskohast. Olin juba veidi mures, sest ei näinud Vilhelmit, kuid õnneks tuli ta sealt ära ja surfasime väiksematel lainetel. Pildil Vilhlem koos ühe meie surfisõbraga!

Zanzibar ei ole väga surfiparadiis, sest lainete püüdmiseks pidime korallirifi juurde paadiga sõitma ning päris pika tee ka jaluama. Surfilaud oli megasuur ja mulle liiga suur. Selle pärast oli ka surfamine mulle üsna raske, sest lained tulid kogu aeg üle pea ja selle suure laua vedamine vastulaineid oli füüsiliselt väga raske. Aga siiski nautisin surfamist väga ning loodan, et saan seda kunagi veel teha!

Zanzibar oli nii ilus, et sõnadega on raske kirjeldada. Veetsime seal terve kuu. Mõnulesime rannas, käisime ujumas, seiklesime kohalikes külades ratastega, lugesime raamatuid, mängisime malet sõime palju mangosid ja jõime smuutisid. Täielik paradiisielu!!! Lisan palju pilte, et seda tunnet veidigi teile edasi anda 🙂

Enne lendu veetsime mõned päevad Dar es Salaamis. Seikelsime kohalikel marketitel, sõime väga heas kohalikus Rizza barbeque restoranis, käisime kinos ja jalutasime väga-väga palju!

Mosambiik – osa II

Mosambiigi saar – Isle de Mozambique

IMG_0650

Mosambiigi saar oli Portugali kolonialismi ajal pealinnaks (Portugese East Africa) ning seal toimus edukalt orjade, vürtside ja kullaga kauplemine. Saar on u 3km pikk ja 200-500m lai. Osa saarest on „stone town“ täis ilusat vana arhitektuuri, osa majadest on renoveeritud, kuid enamus seisab tühjana või poolasustatuna. Mosambiigi saar kuulub on UNESCO ajalooliste vaatamisväärsuste hulka. Teine osa saarest ehk Makuti linnaosa on slumm, madalad majad üksteise küljes, kus siiani elab suurem osa saare vaesest rahvastikust. Mosambiik on üks maailma vaesemaid riike ning seda oli ka igal sammul reisides tunda. Mosambiigi saare stone towni osa oli turistisõbralik ning seal oli nii jalgrattarente, purjeretkesid, restorane, hotelle, suveniiripoode jne. Kui vihma sadas, siis nägime kuidas Makuti linnaosa majadesse vihmavesi lausa majadesse sisse voolas, sest Makuti oli madalamal osal saarest ja majad kannatasid pidevalt üleujutuste all.

Esimesel õhtul läksime kohe mere äärde ja korjasime imeliselt kauneid kive ja merekarpe ning nautisime india ookeani vaadet. Mosambiigi saar on küll nii teistsugune võrreldes mandriga ning seal oli eriti palju tunda kolonialismi ajalugu. Saar oli nii väike, et veetsime enda päevi seda läbi jalutades ja ilusat arhitektuuri vaadates. Käisime ka mahajäetud majades sees ning käisime ka Makuti linnaosas, päevasel ajal seal ringi jalutades ja kohalikelt mangosid ostes nägime lähedalt elu slummis. Iga õhtu oli kohalik rand täis lapsi, kes mängisid jalgpalli ja pesid end merevees. Meie olime mudugi jälle väga põnev atraktsioon kohalikele lastele, kes meie järgi jooksid ja igasuguseid toredaid küsimusi küsisid. Väga kahju oli, et keelebarjäär oli üsna suureks takistuseks kohalikega suhtlemisel, sest inglise keelt oskasid vaid vähesed.

Lõpuks ometi jõudsime minu lemmiksöökide „pealinna“, kus oli kõiksuguseid kalaroogasid – kaheksajalad, tuunikalafilee, kalmaarid, krevetid! Katsetasime erinevaid kohalikke restorane ja maitsesime otseloomulikult Mosambiigi saare kõige populaarsemat sööki, milleks on matapa de siri-siri – merevetikatest ja india pähklitest tehtud roheline mudru, mida süüakse riisi või nshimaga (maisipuder). See oli päriselt väga maitsev!

Saime meie hostelis tuttavaks briti päritolu Jamesiga, kes on suurema osa enda elust elanud erinevates Aafrika riikides, kõige pikemalt Lõuna-Aafrikas. Ta oli tulnud nüüd Mosambiiki ning ütles, et Lõuna-Aafrikas elamisest on tal kõrini ning tahab end kuskil mujal sisse seada. Tal oli plaanis samuti jõulud Mosambiigi saarel veeta ja siis Pembasse sõita. Seega oli meie marsruut sama ja planeerisime koos reisimist. James õpetas meile, kuidas kalmaari puhastada ja küpsetada ja tegime koos väga maitsva kalmaari tomatikastmes ja sõime seda pastaga.

Meie hostel oli 400 aastat vanas majas. Ruumid olid paksude kiviseintega ning hostelis oli tore siseõu, pooleldi õueköök ja katuseterrass. Katusel olid kõik pinnad värvitud valgeks ja kuuma päiksega oli seal nii ere, aga väga ilus. Katusele oli ehitatud ka väike aedik, kus olid koerakutsikad, kes olid lihtsalt nii armsad! Mängisime nendega ja tegin palju videosid ja pilte. Kutsikate ema oli ise veel väga noor ja kiusas alati Vilhelmit, kui ta üritas näiteks raamatut lugeda. Koer lihtsalt näris raamatut ja käsi ja üritas kõike, et tähelepanu saada. Veetsime palju pikki hommikuid katuseterassill kohvi juues, raamatuid lugedes, malet mängides või lihtsalt lebotades. Nii mõnus oli üle pika aja ühes kohas olla! Tänavatel jooksis alati palju lapsi ja muidugi üritati meilt alati miskit ka kerjata. Kamp tüdrukuid õppis juba esimesel päeval mu nime ära ja alati kui nad meid kuskilt silmasid karjusid kõvasti üle tänava „Maria, Maria !!!“.

Üks kohalik rastatüüp chillis palju meie hostelis ning ta korraldas turistidele erinevaid tegevusi. Otsustasime temaga purjetada Cobra saarele, millel tegelikult on maakaardil mingisugune muu nimi, kuid rastatüüp Rize nimetas seda Cobra Isalndiks. Rize oskas inglise keelt ja rääkis meile palju kohalikust elust ja tavadest. Talle meeldis ka väga juua ja kanepit suitsetada, seega ei olnud alati kõik tema suust tulev tekst väga adekvaatne ning tihtipeale käis tema seltskond ka närvidele, kuid siiski oli ta väga heasüdamlik ja üritas kõikidele turistidele enda kodusaart tutvustada.

Purjeretk saarele oli väga ilus. Meri oli helesinine ja ilm oli meeletult ilus. Meiega koos oli ka üks prantsuse tüdruk Angy. Seilasime paar tundi väiksel puidust purjepaadil saarele, koos Rizega oli vee kapten ja abiline. Rizel oli ka kitarr ning ta mängis kohutavalt halvasti, kuid siiski oli tore temaga koos jämmida ja Vilhelm räppis ka soome keeles, mis oli kohalikele tüüpidele eriti üllatav. Päike kõrvetas, aga õnneks olime targad ja peitssime enda jalgu enamuse ajast rätiku all. See oli väga hea, sest olime järgmisel päeval väga põlenud kõikidest kohtadest, mida varjus ei suutnud hoida.

Saarele jõudes oli mõõn ning peale paadi ankrusse panemist saime vabalt saarele jalutada. See saar oli midagi sellist, mida ma pole mitte kunagi näinud. Tõus ja mõõn olid voolinud korallilisest saareservast koopaid, mille all saime jalutada ja igal pool olid meeletult ilusad karbid ja megakiirelt jooksvat krabid. See oli nagu paradiisisaar! Saarel ei olnud mingit asustust.

Jalutsime saarel ja tegime palju pilte ning käisime ka enne tõusu ujumas. Ujumine oli üsna võimatu, sest igal pool olid teravad korallikivid ja ka merisiilid. Meil olid küll tossud jalas, kuid siiski oli väga ebameeldiv ujuda ning läksime tagasi. Rize jalutas igal pool paljajalu, isegi tossudega oli meil pea võimatu nende teravate korallide peal normaalses tempos jalutada. Korjasin väga palju merekarpe ja ilusaid kive.

Samal ajal kui me jalutasime, grillisid kohalikud meile lõunasöögiks kala. Sõnadega on raske kirjeldada selle saare loodust ning seetõttu panen palju pilte. Vaikselt hakkas ka tõus tulema ning saime ujuma minna ja snorkeldada seal, kus enne kõndisime. Vesi oli hele-hele sinine ja nii mõnus oli lainetes end jahutada. Tagasijõudmiseks pidime purjepaadi juurde ujuma. Kõige pikem tüüp suutis paadini jalutada, kuid tugevad lained olid üsna ohtlikud ning võisid iga hetk teda vastu kive peksta. Muidugi ei olnud Rize kellelegi midagi selle kohta öelnud, et peaksime veekindlad kotid võtma, aga õnneks oli meil veekindel kott ja saime sinna kõik enda ja Angy väärtuslikud asjad panna. Ujusime paadini, saime kõik õnnelikult peale ja purjetasime tagasi Mosambiigi saarele.

Angy on prantslane, kuid elab praegusel hetkel Londonis. Veetsime temaga palju aega ja saime ka rohkem tuttavaks. Angy tuli üksinda paariks nädalaks Mosambiiki reisima ning seikles erinevates linnades. Loodetavasti leiame kunagi aega, et Angyle Londonisse külla minna 🙂

Läksime ükspäev koos Vilhelmi ja Angyga sillalt hüppama ja ujuma. Küsisime Rizelt, kas see on ohutu ja nägime ka kohalikke sama tegemas. Nautisime mõned vettehüpped ja hakkasime just koos treppidest tagasi sillale ronima, kui äkitselt Vilhlem karjus ja ropendas, sest oli astunud trepil oleva merisiili peale. Läksime Angyga megaettevaatlikult, et mitte ise merisiilile astuda. Vilhlemi kand oli täis musti täppe ning olime päris korralikus paanikas, sest Vilhelm teadis kui pahasti merisiilile astumine võib lõppeda. Tema sõbranna oli kunagi kuskil reisil merisiilile astunud ja ka kätte neid ogasid saanud ning nende väljasaamiseks pidi soomes mitmel operatsioonil käima.

Vilhelm lonkas hostelisse ning kohalikud hakkasid meile kohe nõu andma, kuidas käituda. Ühed tüübid ütlesid, et need peab kohe välja võtma ning Rize jällegi soovitas oodata järgmise päevani. Hosteli administraator surkis veidi nõelaga ja üritas neid välja saada, kuid ei õnnestunud. Otsustasime siiski haiglasse minna, et keegi professionaal asjaga tegeleks.

Mosambiiigi haigla – seal ei olnud küll ühtegi professionaali. Haigla on siiani samas 1877 porutgallaste poolt renoveeritud suures neoklassitsistliku arhitektuuriga võimsas ehitises, kuid päris haiglaks seda nimetada ei saa. Ühes ruumis olid haiged voodites, seal ei olnud isegi normaalset valgust ning medõed ei osanud Vilhelmi jalaga mitte midagi peale hakata. Nad võtsid lihtsalt nõela ja hakkasid Vilhelmi kanda surkima, pimedas! Lõpuks hoidsin ma telefoni taskulambiga valgust ja andsin neile ka enda pinsetid. Nägin et tädid, ei tea ikka üldse, mis nad teevad. Üks kummargil olnud medõdedest hakkas veel seljavalu kurtma, sest oli liiga kaua kummardanud, et ogasid välja saada. See oli täiesti mõttetu käik! Maksime 0,20 eurosenti ning lahkusime kiirelt. Hiljem lugesime netist rohkem, kuidas käituda ning nokkisin enamus ogadest järgnevate nädalate jooksul Vilhelmi jalast välja. Üks oga on vist siiani Vilhelmi jalas :P. Pildil haigla!

Mosambiigi saarel oli üsna odav ning lasin kohalikel endale ühe kleidi õmmelda. Ostsin ka ühe ilusa pluusi ja ka Vilhlemile jõulukingis ühe toreda triiksärgi. Pidasime minu sünnipäeva ja jõule Mosambiigi saarel. Enne aastavahetust pakkisime taas enda seljakotid ja suudnusime Pemba linna. Kohalikudelt saime teada, et aastavahetus saarel oleks väga jube olnud, sest aastavahetuse pidustusteks tuleb saarele meeletult palju inimesi ning pidu on 24/7. Inimesed magavad igal pool tänavatel, mahajäetud majades, kogu saar haiseb kuse järgi… hea, et nägime vaid Mosambiigi saart ilusal ja rahulikul jõuluperioodil.

Pembasse läksime, sest olime ostnud lennupiletid Pemba linnast Dar es Salaami. Otsustasime, et bussidega Lusaka poole tagasi ei lähe, sest see oleks olnud rohkem kui nädal minibussides ja väikelinnades. Leidsime üsna hea hinnaga lennupiletid ja otsustasime luksuse kasuks. Siiski tuli meil jõuda esiteks Pemba linna. Sõit sinna oli mu elu üks jubedamaid!

Hommikul/öösel kell 3.30 isutsime Mosambiigi saarel minibussi, mis tiirutas mitu tundi saare väikestel tänavatel et rohkem reisijaid saada. See oli täiesti kohutav! Tegime pisikesele saarele mingi viisteist ringi peale ja see mees ei oskanud absoluutselt autoga sõita. Ta vahetas käike täiesti suvaliselt ja sõitis läbi suurte aukude ning kihutas pisikestel vanalinna tänavatel nagu segane. Istusime poolunes koos Vilhelmi ja Jamesiga. Lõpuks läks minibuss sillajärjekorda, et mandrile pääseda ning ootasime ka seal väga pikalt, sest sillal oli olnud minigusugune õnnetus ning see avati palju hiljem kui tavaliselt. Kui me lõpuks mandrile saime hakkas see hullumeelnde juht lihtsalt niimoodi kihutama, et mul oli täielik surmahirm. Ma ei suutnud ennast tagasi hoida ja karjusin selle juhi peale ja üritasin seletada kõikvõimalikul moel, et ta kiirust maha võtaks ja lõpetaks need hullumeelsed möödasõidud. Tüüp lihtsalt naeris ja aeglustas ehk mõnel korral. Ma olin nii endast väljas ja oleksin tahtnud lihtsalt kuskil suvalises külas maha minna. Meil oli aga kiire, sest pidime jõudma suure bussi peale, mis kuski suvalises väikelinnas kell 9.00 aegu peatuma pidi.

Jõudsime ühes tükis õnneks Namialosse. Jõudsin kiirelt põõsas pissil käia ja juba oligi suur buss kohal ning saime peale. Istekohad olid kõik täis ning istusime vahekäigus enda kottide otsas koos suure hunniku teiste inimestega. Buss oli räpane, haises ja meil oli nii mõõt täis! Olime keset ööd ärganud ja talunud juba seda rõvedat minibussisõitu. Suur buss ei olnud üldsegi parem. Uni oli nii suur, et silmad lihtsalt vajusid kinni, aga mitte kuskile ei olnud toetada… see oli lihtsalt kohutav. Ma ei mäletagi mitu tundi me seal olime, aga lõpuks jõudsime siiski kohale.

Meie ettekujutuses oli Pemba ilus kuurortlinn, sest paljud turismiraamatud soovitasid seda. Tõsi, seal oli mitmeid megakalleid hotelle ja ilus merevaade, kuid rannad olid räpased ja restoranid megakallid. James kutsus meid enda sõbra hostelli ööbima, kuid ühe ööst tahtsid nad seal 45euri saada ning otsustasime, et üritame soodsama koha leida. Esimesed kaks ööd olime Pemba linnas Residecial Lys nimelises hostelis, mis ei olnud eriti palju odavam ning asus väga kaugel rannast. Sellest hostelis olemisest ei ole ka nii häid mälestusi, sest vaevlesid enda esimese toidumürgituse käes. Pembas oli veelgi rohkem näha Mosambiigi vaesust. Kooliskäimine ei ole tasuta ning seetõttu olid tänavad täis palju töötavaid ja kerjavaid lapsi.

Õnneks leisime suure seiklemise peale kohaliku hosteli, mis oli palju toredam. Kohalikud võtsid meid soojalt vastu ning meie tuba oli väga ilus, seal oli isegi külmkapp ja õhukonditsioneer ning maksis pea poole vähem. Lisaks saime soovi korral kasutada ka internetti! Ainus probleem oli see, et sinna ei viinud ühtegi normaalset teed. Rannast viis sinna tee, millel autoga sõitmine oli võimatu, sest see oli täis suuri auke ja prügi. Teine võimalus oli minna läbi kohalike linnaosa, kus olid suured augud ja kraavid ja prügimäed, millest pidi üle ronima. Hind ja koht olid ikkagi nii head, et kannatasime need jalgsimatkad välja ning meil oli vaid neli ööd vaja Pembas lendu oodata.

Aastavahetus Pembas – olime rannarestoranis ja sõime pizzat. Ei midagi erilist, isegi vahuveini ei joonud! Ilutulestik oli väga tagasihoidlik, kuid kohalikud olid seda nähes küll suures joovastuses. Tänavad olid inimesi täis ja me ei leidnud enda kokkulepitud mootorrattataksot mitte kuskilt. Läbi purjus rahvamasside jalutasime ööpimeduses hosteli poole, meil mõlemal oli igaks juhuks õllepudel enesekaitseks käes. Tegelikult ei olnud see jalgsimatk üldsegi nii ohtlik, aga pimedas uusaastaöös oli siiski veidi hirmus purjus pidutsejate vahel pea ainsate valgetena seigelda.

Pembast ei jäänud meile küll eriti häid mälestusi, sest seal ei olnud mitte midagi teha. Ujuda ja rannas mõnuleda ka eriti ei saanud, sest rand ja merevesi oli lihtsalt täis prügi. Käisime ujumas veidi kaugemal ühe kalli hotelli rannast, kuid ka siis oli vees kilekotte ja muud jama ning ujumist ei suutnud üldse samamoodi nautida. Pembas oli ka meeletu kuumus nagu Mosambiigi saarelgi, oleks tahtnud ainult vees olla.

Kohtasime Pembas ühte Kanadast pärit vanapaari, kes rääkisid meile oma reisiseiklustest. Mõlemad olid ülipositiivsed ja selle mehe jaoks oli kõik nii „BJUUUUUTFIUL!!“. Nägime neid mitmel korral rannabaaris ning juhuslikult olid nad ka meiega samal lennul Tansaaniasse. Ühel õhtul veidi purjusolekus küsis see mees, et kas me kanepit suitsetame ning saime siis aru, miks tema jaoks kõik nii bjuuutiful kogu aeg oli. Ta ütles, et peitis enda seljakotti ka väga häid kanepiseemneid, mida kavatseb Kanadas kasvatama hakata. Noh ei olnud eriti sõnu, nad olid nii teisest dimensioonist, et kutsusime neid omavahel hipivanapaariks…

Lõpuks jõudis kätte lennupäev ning saime Pembast minema. Lend hilines veidi, kuid muidu oli pisike Pemba lennujaam väga korralik. Dar es Salaamist ja Zanzibarist juba järgmises postituses!

Pildil meie Pemba hostelitoa esine ja meie niisama õnnelikult rannas!

Lusaka elu

Kirjutan kiirelt, mis vahepeal Lusakas toimunud on. Tulime veebruari alguses meie reisil tagasi ja kooli ametlik avamine oli nüüd nädal aega tagasi 11.märtsi. Avamiskuupäevaks valiti suvaline pühapäev, esmaspäev oli kogemata riigipüha ja kool avatigi siis alles 13.märtsil. Loenguid veel toimunud ei ole, aga suure tõenäosusega algavad homme. Üks Vilhelmi loeng peaks olema homme kell 7.00 hommikul, aga olen 99% kindel, et seda ei toimu või siis õpetaja küll nii vara kohale ei suuda end ajada. Sorry, olen väga pessimistlik UNZA suhtes, sest kogu nende asjaajamine on nüüdseks ületanud kõik limiidid. Lihtsalt piinlik…

Oleme Lusakat avastanud, palju kodus kokanud ja erinevaid sambia toite teinud traditsioonilistest juurviljadest. Loomulikult olen katsetanud ka kohalikke oranže kukeseeni 😉 Avastasime, et okra on väga maitsev ja huvitav juurikas ja nüüd lisame seda väga tihti enda toitudesse. Samuti kõiksugused rohelised lehed, kõrvitsa/pataadi/spinati jne. Sambias süüakse väga palju rohelist mudru, see on odav ja vitamiinirikas. Okra kohta lugesin ka, et seda odavat lilleseemnekauna tasub süüa ja et okra on üks parimaid toiteainerikkamaid odavaid sööke aafrika köögis, mis on arvatavasti päästnud palju inimesi alatoitumisest. Kuulsin, et soome prismadest saab seda osta, ehk kuskilt ka eesti poodidest. Seda võib nii keeta, praadida kui ka toorelt salatisse lõigata. Kui seda lihtsalt keeta, siis tuleb sellest söögist selline roheline limaollus, lima vältimiseks peab midagi happelist lisama, näiteks tomatit. Kõige parem on aga okra minu meelest siis, kui seda küüslaugu ja chilliga praadida ja veidi sidrunimahla peale pigistada! Katsetage!

Avastsime enda jaoks ka teisipäeva marketi, kus müüakse kõiksuguseid värskeid puu-ja juurvilju, vürtse, läätsesid, ube, seeni jne. Oleme seal nüüd paar korda käinud ja alati väga häid asju saanud. Seal müüakse granadille, veidi passionvilja taoliseid puuvilju, mida me smuutisse lisame. Sealt saab ka väga odavalt värsket piparmünti, koriandrit ja muid värskeid maitsetaimi. Turul on alati u 10-14a poisid, kes tahavad su kotte kanda ja selle eest muidugi veidi raha saada. Siis seal on „parkimisabilised“, kes su autot valvavad ja hiljem tasu küsivad. Me oleme liikunud takso või siis ühe sõbra Candyga, kes meid vahel sõidutanud on.

Oleme ka kesklinnas seiklusi teinud. Nüüd on Lusaka väga-väga palju puhtam ja organiseeritum, kuid kesklinnas on alati ikkagi väga kaootiline. Ükskord olime linnas ja otsisime minibussi, mis meid koju viiks. Muidugi hakkas täiega sadama ja jooksime tomatite, seente ja sibulate vahel peavarju otsides ning jõudsime kogemata kuskile lihamarketile. Laudadel olid lihtsalt erinevad lihatükid, kitse jalad, pead, organid, seamaksad, südamed jne. Mitte kuskil külmkapis, lihtsalt pisikeste puulobudik laudade peal suured hunnikud kõiksuguste erinevate loomade kehaosi. Ämbrid vere ja soolikatega. Läks küll hetkeks söögiisu..

Eesti 100.sünnipäeva läksime tähistame lähedalolevasse restorani Urban Yard. Käisime seal esimest korda. Toit oli maitsev ja koht oli mõnus. Nägin, et neil on korralik muusikasüsteem ning küsisin restoraniomanikult, kas nad live-muusikast ka huvitatud on. Omanik Trevor oli vägagi huvitatud ja andis mulle enda visiitkaardi. Saatsin talle enda info ja videod ja juba järgmise nädala neljapäeval viis Trevor mind kokku Davidiga. David on sambia kitarrist, kes suurema aja oma elust on elanud Botswanas. Tegime esimesel kohtumisel kohe meie esimese proovi ning reedel ja laupäeval meie esimesed keikad Urban Yardis. Vastuvõtt oli soe ja inimestele meeldis ja mulle ka väga meeldis üle pika aja laval olla. Lisaks kitarri mängimisele oskab David ka väga hästi laulda. Järgmisel nädalal tegime meie kolmanda keika ja siis oli meiega laval ka laulja/kitarrist Emmanuel. Davidil on enda toimiv bänd Lusakas ja ta teenibki enda raha vaid muusikat tehes ja helitehnikat välja rentides. Lusakas on vähe häid livebände, seega on esinemisi võimalik üsna lihtsalt saada. Hetkel on David väga hõivatutud olnud oma bändi tegemistega, kuid loodetavasti lähinädalatel jõuame rohkem proove teha ja esinemisi ka teistesse restoranidesse ja klubidesse bookida.

Homme lähen „tööintervjuule“ Lusaka International Community kooli, mis on meie kodule üsna lähedal. Saatsin neile reedel kirja ja direktor helistas mulle viie minuti pärast ning kutsus vestlusele. Homme lähen ja saan teada, kas mul oleks võimalik nendega mingisugust koostööd teha ja millistel tingimustel.

Oleme Jennaga Lubuto raamatukogus käinud ja lastele arvutikasutamist õpetanud. Õpetasin ükspäev 16-aastastele tüdrukutele googeldamist, nad ei olnud eladeski midagi internetist otsinud. Googeldasime igasuguseid toredaid erinevaid maailmapaiku. Tüdrukutel oli kõige suurem raskus arvutihiire kasutamisel. See võib tunduda täitsa absurdselt, aga siin on tehnoloogia areng läinud hoopis teisiti. Kodudes ei ole olnud suuri arvuteid klaviatuuri ja hiirega. Tehnoloogiaboom on alganud siin laptopide ja tabletitega, seega on arvutihiir raamatukogu arvutite küljes üsna imelik vidin. Need tüdrukud ei olnud arvatavasti üldsegi väga tehnikaga kokku puutunud, kuid olid väga väga põnevil. Lubuto raamatukogus saavad lapsed 30min kaupa arvutit kasutada. Videote vaatamine on keelatud, aga muidu igal pool internetis surfamine lubatud. Kahjuks ei jõua 30min lapsed eriti midagi teha. Enamus ei oska aknaid avada ega sulgeda ning põhiaeg läheb lastele täitsa algeliste arvutikasutamisoskuste õpetamisele. Plaanime Jennaga teha korraliku arvutikursust 13-18a tüdrukutele, õpetada neile emaili kasutamist, word programmi ja cv loomist jne. Üldiselt tulevad poisid arvutiklassi ja vaatavad jalgpallurite pilte, eriti Lionel Messi, poiste suur lemmik.

Oleme palju raamatuid lugenud. Minu raamtusoovitus on Alex Haley „The Roots“ – üks parimaid raamatuid, mida ma kunagi lugenud olen! Praegu lõpetasin Trevor Noah „Born a crime“, ka väga huvitav, traagiline, aga samas ka lõbus raamat.

Ootan väga homset töövestust ja ka hiina keele kursuste algamist. Tervitused Lusakast!

Mosambiik – osa I

Mosambiik

Blantyrest võtsime jällegi suuna läbi Mulanje kuni Mosambiigi piirini. Teel müüdi igal pool taas kõiksugu asju ja möödusime lõpututest teeistandustest. Enne piiri pidas politsei kinni ka meie minibussi ja kontrollis ainult minu ja Vilhelmi dokumente ja viisasid. Veidi hirmus oli enda pass lihtsalt bussiuksest kellegi kätte anda, kunagi ei tea, kas saad selle tagasi…Politsei uuris, et kas plaanime Mosambiiki minna ilma eelnevalt tehtud viisata. Naerdes ütles, et suure tõenäosusega me sealt piirilt viisat osta ei saa ja et me oleks pidanud viisad enne tegema. Otsustasime, et vahet pole, kas saame või mitte. Kui ei saa, siis lähme Malawi järve äärde tagasi selle ilu nautima.

Piiripunkt oli vägagi segane. Passi taheti teha koheselt Malawist lahkumise tempel, kuid õnneks olime targad ja ei lasknud kohe seda teha ning meil lasti minna Mosambiigi poole peal olevasse büroosse, et uurida, kas saame endale üldse Mosambiigi viisad teha. Ametnikud nagu Aafrikas ikka, väga aeglased ja väga tähtsa näoga. Inglise keelega oli raskusi, portugali keel on nimelt Mosambiigi asjaajamise keel.

Ametnikud uurisid minu passi ja oli näha, et googeldasid, kas riik nimega Estonia on päriselt olemas. Täitsime taotlused ja läbisime kogu viisategemise protsessi. Keegi midagi ei öelnud, lihtsalt ükshetk kutsuti mind kuskile ruumi ühe meesametnikuga ja tõmmati uks kinni. Arvasin, et tuleb mingi eraküsitlus, aga hoopiski lihtsalt fototegemine ja sõrmejälgede võtmine. Läksin kiirelt läbi ukse teadmatuses Vilhelmile ütlema, et minuga on kõik on ja lihtsalt tehakse pilti!

Maksmise osa oli väga ajuvaba. Nad olid nõus dollareid vastu võtma, kuid küsisid suuremat summat kui kohalikus meticas. Meticaid meil loomulikult ei olnud. Ütlesime, et me pole nõus rohkem maksma, et see on ebaaus. Sel juhul soovitasid nad meil raha vahetada suvaliste tüüpidega, kes piiripunktil valuutaäri üritasid teha. Loomulikult teadsime, et see on seadusevastane ja küsisime, et kas kuidagi seaduslikult saaks ka raha vahetada või automaadist välja võtta?! Seda võimalust muidugi ei olnud. Kahtlesime väga, et võime sama hästi otsekohe politsei poolt trahvi saada kui mustal marketil raha hakkame vahetama. Lõpuks suutsime ametnikega läbi rääkida, et Vilhelm sõidab 3km lähedal olevasse linna ja toob automaadist raha. Ametnikuid olid nõus juhul, kui mina ootan.

Ainus transport oli mootorrattas. Nii siis Vilhelm läks Mosambiiki ilma minuta, et raha tuua ja mina istusin büroos. Meil kummalgi polnud enam ei Malawi ega veel ka Mosambiigi viisat. Õnneks ei pidanud ma kaua närvitsema ja poole tunni pärast oli Vilhelm tagasi rahaga ning saime enda viisad lõpuks kätte. Kogu see majandamine kestis umbes 3-4 tundi.

Sõitsime mootorratastel koos linna, et leida buss, millega saaks edasi ranniku poole sõita. Mootorrattastel viidi meid otse ühe täiesti tühja, kuid heas seisukorras minibussi juurde. Sõitsime läbi kummitusliku Milange linna, kus polnud eriti autosid ega poode, kohalikud putkad ja väiksed turud, inimesed tänavatel vaatasid meid suure hämminguga.

Meie sihtkohaks oli Mocuba linna, 192km. Võite mõelda, et mis see paaritunnine bussisõit. Hehe…ootasime minibussis mitu tundi, enne kui piisavalt inimesi oli, et sõitu alustada. Ja lisaks inimestele ootasid sõitu jalgratastel toodud 4 kitse, kes seoti nööridega brutaalselt minibussi katusele. Kitsed toodi jalgrataste pakiraamilt… ei või teada, kui pika tee nad juba jalgratta küljes värisedes tulid. Nutvad kitsed katusel ootasime bussi starti.

Vilhelm läks meile sööki otsima ja ma ootasin bussis. Bussis olevad kaasreisijad olid väga huvitatud meist ja meie teekonnast. Lehitsesin Lonely Planetit ja tüübid bussis olid väga huvitatud, mida Mosambiigi kohta raamatus kirjutatakse. Üks vanem naine juhatas mind ka kohaliku põllu peal oleva wc majakeseni, mis oli lihtsalt betoonruum ja põrandas auk, aga piinlikult puhas ja lausa suur veeämber oli käte pesemiseks. Kuskilt põõsast ilmus välja üks mees, kes wc kasutamise eest ka raha tahtis. Naine ütles, et ei ole vaja talle midagi maksta, sest seal ei olnud ju wc-paberit!! Ma poleks elades oodanudki, et seal paberit oleks… liiga suur luksus! Enamus avalikes wc saab tüki paberit peale wc tasu maksmist. Kui tagasi mõelda meie Aafrikas reisimisele, siis avalikke wc ja kätepesuvõimalusi oli piisavalt. Isegi kui peatusime kuskil täielikes urgastes, siis kuskil oli siiski alati mingisugune talutav koht, kus käia.

Vilhelm tuli tagasi väga maitsvate kodutehtud friikartulite ja värske kapsa-porgandi salatiga ning kahe jääkülma coca-colaga. Need kartulid olid kuumad ja mõnusalt soolased ja suure näljaga lihtsalt imemaitsvad ja loomulikult ei maksnud need mitte midagi. Tulid meelde emme tehtud praekartulid ja kapsa-porgandi salat, mmmm….!!!

Maantee sel teekonnal oli hämmastavalt heas korras. Tundus nagu see tee oleks hiljuti valminud, lai kaherealine sirge maantee, helkurvalgustused, sildid!! Polnud kuskil mujal nii palju korralike teeviitasid ja silte näinud. Tee on ehitatud mingisuguse maavara transportimiseks, mis kuskil oli avastatud, nii palju kui kuulujuttudest teada saime hiljem. Peale meie minibussi nägime üksikuid teisi autosid. Keset täitsa suvalist tühermaad jäime seisma, sest seal oli lõhkenud rehviga auto ning minibussi juht läks talle appi. Päris hirmus, kui sellises in the middle of nowhere kohas rehv katki läheb ja ühtki muud autot ega abilist ei ole lähedal. Peatusime lühikeseks ajaks ja siis jätkasime sõitu.

Jõudsime Mocubasse pimeduse saabudes. Kitsed ja muu tavaar tõsteti minibussilt maha ja mulle tundus, et ainult üks kits jäi sel teekonnal ellu… Mootorratastega sõitsime Lonely Planeti soovitatud hostelisse. Hostel oli odav, seal oli rõdu, normaalne dužž ja lausa rätikud, mida kasutada. Hosteli all restoranis sõime kana ja nshimat, maitsesime kohalikku õlut ja läksime vara magama, sest järgmine päev oli kell viis hommikul järgmine väljasõit. Ja seekord väljus tõesti buss täpselt kell 5! Uskumatu… mitte kunagi ei või teada, kas lähed bussi ja ootad mitu tundi või siis buss lahkub punktipealt. Meie sihtkohaks oli Nampula, 397km.

See buss oli suurem ja avaram ning mõtlesime, et küll on tore üle pika aja mitte ülerahvastatud bussis olla. Otseloomulikult jäi õnn üürikeseks, sest paarikümne minuti pärast ronis bussi meeletult palju inimesi ja muidugi ka üks suur korv kanadega, kes Vilhelmile mitu korda pähe üritasid lennata. Bussis oli palju lapsi, kes istusid kõik üksteise süles, vahekäikudes ja igal pool, kus vähegi võimalik.

Mosambiigis sõites olid väga ilusad vaated. Palju suuri ja ilusaid otsast väga teravaks minevaid mägesid, väikseid külasid ja põlde. Peatusime muidugi üsna tihti väikestes külades ja alati jooksis hunnikutes inimesi midagi müüma. Polnud küsimustki, et Mosambiigis oli ananassihooaeg. Ananassid kasvasid igal pool ja neid müüdi suurte korvidega, iga küla turulauad olid täis ananasse ja neid oli riputatud nööridega ka katuste servadele. Palju müüdi ka röstitud india pähkleid ja muidugi maapähkelid.

Meid bussis nähes läks alati suureks saginaks. Ühes pisikeses külas oli nii palju lapsi, kes üritasid midagi müüa. Mul oli veel Lily antud mänguasju ja andsin lastele neid. Ühele poisile kinkisin sini-must-valge käepaela ja üritasin seletada, et Estonia on see koht kus ma tulen. Keelebarjäär oli küll Mosambiigis väga suur, sest inglise keelt eriti külades just väga ei osatud. Sellistest küladest läbi sõites tekkis küll alati tunne, et inimesed elavad maailmas ikka nii erinevaid elusid. Kui enda silmaga ei näeks, siis ei ei usuks. Mudamajakesed ja õlekõrtest katused, küla küla järel, paljajalu jooksvad lapsed ja ka täiskasvanud, kõiki asju tassitakse pea peal, naised suurte veekanistritega, lapsed väiksematega. Imelised värvilised peakatted ja kangad naistel seelikuteks, lapsed seljas ja korvid banaanidega peas. Kogu aeg oli selline tunne, et tahaks pildistada ja neid hetki jäädvustada.

Jõudsime Nampulasse ja läksime Ruby Backpackers nimelisse kohta. See oli väga armas ja ilus külalistemaja. Taas nautisime peale jubedalt pikka sõidupäeva võimalust end tolmust puhtaks küürida ja lihtsalt lebotada. Käisime Liibanoni restoranis söömas ja hiljem ka piljardit mängimas, järgmisel hommikul startisime jubedasse minibusside väljumiskohta, et sõita enda sihtkohta – Mosambiigi saarele!

Minibussis ootasime jälle terve igaviku, et see stardiks. Minu selja taga istus nii ebameeldiv naine, kes lihtsalt matsutas ja sülitas aknast välja ja tegi kogu aeg mingeid ebameeldivaid hääli.Mingi kohalik joodik käis kogu aeg mu bussiakent avamas ja mingit suvalist juttu ajamas. Igal pool püüdis keegi taas miskit müüa. Vilhelm seikles turul ja tõi meile bussireisi jaoks süüa-juua. Mosambiigis müüdi igal pool värskeid ciabatta välimusega saiu, Malawis ega Sambias polnud kordagi selliseid näinud. Müüdi ka selliseid huvitavaid võileibu, sama ciabatta vahele oli pandud imeõhuke omletilõik. Müüdi ka grillitud kana- ja lihavardaid, kuid neid me igaksjuhuks ei maitsenud. Bussijaamas müüsid lapsed uuesti kinnisulatatud korgiga veepudeleid, mille vesi otseloomulikult oli tulnud kuskilt suvalisest tiigist…. Selleks ajaks oli meil mõlemal juba täiega limiit täis reisimisest ja me ei suutnud oodata, millal saame paikseks jääda. Mosambiigi saarel plaanisime olla jõulud ja lahkuda enne aastavahetust.

Mosambiigi saarele viis ühesuunaline sild. Istusime kastiautosse nagu kõik teisedki saarelesoovijad, maksime reisi eest umbes 0,20 eurot ja jõudsime saarele ja Ruby Backpackers II hostelisse, kuhu oli meil juba tuba eelnevalt broneeritud. Saarel oli meeletu kuumus, aga olime õnnelikult kohale jõudnud. Selleks ajaks olime reisinud ja ööbinud üheksa ööd järjest erinevas kohas ning tundsime suurt rõõmu selle üle, et saame lõpuks ometi veidi ühes kohas pikemalt olla.

Mosambiigi saarest juba järgmises postituses, esiteks üks ilus pilt selles, kuidas kohalikud laped paadilt vettehüppeid teevad!

IMG_0647

Malawi – osa V – viimane

IMG_0626

Mulanje

Meie kiire reisimine läbi Malawi oli tingitud sellest, et me arvasime, et meil on väga kiire tagasi kooli Sambiasse. Kui me oleks siis teadnud, et kooli avamine lükkub edasi, siis poleks me mingil juhul veel Malawist lahkunud. Oli veel nii palju kohti, kuhu me oleks tahtnud reisida ja Malawis oli kuidagi ni hea ja tore. Oli detsembri keskpaik ning tahtsime jõuda veel läbi Mosambiigi India ookeani äärde ja siis 8ndaks jaanuariks tagasi Sambiasse. PS! Täna on 26.veebruar ja kool pole siiani avatud…

Ärkasime väga vara ja meie giid Freddie tuli koos hommikusöögiga. Sõime keedetud mune, pähklivõid ja saia….oh issand kuidas me igatseme musta leiba!!! Minu põlveprobleemide pärast ei pidanud ma ühtegi kotti tassima. Vilhelmil oli üks suur seljakott ja magamiskott ja Freddiel enda seljakott ja kaks magamiskotti. Minu ainsaks pagasiks oli veepudel. Alustasime enda teekonda juba enne kella 7.00. Õhk oli niiske ja juba paarikümne minuti pärast olime täiesti higised. Teekond läks ülesmäge ja aina raskemaks. Mõnes kohas tuli ronida ka käte abiga, kuid üldiselt piisas jalutuskepist ja enda tasakaalust.

Mida kõrgemale jõudsime seda jahedamaks õhk muutus. Loodus oli nii ilus ja jalutasime enamuse ajast pilvede sees. Mida kõrgemale jõudsime seda ilusamad oleks vaated olnud, kuid kahjuks oli nii pilvine, et me ei näinud eriti midagi. Teekonnal kasvas metsikuid mangopuid ja ühtesid teisi vilju, mille nime ma ei tea. Need on sellised pisikesed ümmargused punakad koorega viljad, milles on vähe viljaliha ja mitu seemet sees. Nende söömiseks peab nad lihtsalt katki murdma ja seemneid koos viljalihaga lutsutama. Neid müüdi palju Lusakas ja Livingstones, nüüd korjasime neid ise! Freddie leidis meie teekonnal ka mõned suured valged seened, mis Freddie sõnul pidid olema väga maitsvad.

Kogu matk ülesmäge oli västiav, kuid jõudsime juba u 3h meie sihtkohta, milleks oli üks mägimajake esimesel platool. Olime küll väsinud, kuid oleksime võinud vabalt veel matkata. Läksime majakesse, kohalik töötaja tegi meile kaminasse tule ja hakkasime endale kaasavõetud sööki valmistama. Just kui olime söögi valmis saanud hakkas sadama ja väga kõvasti! Olime väga õnnelikud, et olime enda matka nii vara alustanud ja et me vihma kätte ei jäänud. Peale sööki tegime meie reisi ühe mõnusaima lõunauinaku – õhk seal oli nii mõnusalt jahe ja värske, uni tuli silmapilkselt!

Mõne aja pärast tuli läbi vihma suur eurooplaste seltskond, kes tulid ööbima samasse mägimajakesse kui meie. Sellel seltskonnal oli lisaks enda seljakottidele kaasas veel 3 porterit, kes kandsid läbi vihma nende ülejäänud suuri seljakotte. Arvasime, et nad kavatsevad matkata mitu päeva, sest neil oli tohutult palju asju kaasas. Tuli aga välja, et nad olid tulnud vaid üheks ööks!!! Varsti selgus ka, mida kõike nad kaasa tassisid. Neil oli meeletult palju süüa, veini ja muid alkoholipudeleid, vahetusriideid jms. Ajas veidi naerma, et meil oli terve seljakotireisi jaoks ikkagi vähem asju kui neil üheks ööks!

Seltskonnast suurem osa olid meditsiinitöötajad ning oli ka üks õpetaja. Mängisime nendega koos kaarte ja rääkisime Malawist ja nemad enda tööst. Meditsiinitöötajad ütlesid, et kõige suurem probleem on haiglates varastamisega. Seebid, vatid, sidemed jms kaob lihtsalt. Kõike luku taga hoida ka ei saa. Välisabiga on paljudele Aafrika riigi haiglatele kingitud moskiitovõrke. Iga naine, kes sünnitab, saab haiglast tasuta moskiitovõrgu kaasa, et end ja last sääskede eest kaitsa. Tore välisabi on muutunud aga suureks äriks. Haiglaõed müüvad neid moskiitovõrke noortele emadele, üldjuhul emadel nende ostmiseks raha ei ole. Samuti müüakse neid moskiitovõrke igal pool turul. See on üks põhjus, miks mitte sinisilmselt tasuta asju jagada… raha läheb lõpuks ikkagi kellegi teise taskusse!

Järgmisel päeval alustasime enda teekonda samuti varakult. Tagasitee oli väga palju ilusam, sest enamus teest läks kärestikulise jõe kaldalt. Nägime mitmeid veekoskesid ja palju vihmametsalikumat loodust. Nägime ka kohalikke, kes metsast vilju ja seeni korjasid ning ka puid „varastasid“. Illegaalset puude mahavõtmist on väga palju, sest inimestel ei ole muud võimalust enda toiduvalmistamiseks kui puusöega. Puitu kasutatakse muidugi ka mööbli valmistamiseks, aga kõige suurem kahju on muidugi sellest, et kvaliteetpuitu lihtsalt põletatakse. Paljud liigid on väljasuremisohus ning eriti ainult Muljanjel kasvav cedar männitüüp. Me nägime enda teekonnal vaid üht sellist puud!

Tagasiteel hakkasime rohkem seeni leidma ning mul tuli suur entuasiasm peale. Ronisin tee ääres ühe künka peale ja ronisin veidi ülespoole ning nägin umbes kümmet suurt valget seent. Freddie oli nii õnnelik! Sellist saaki ei olnud ta kunagi saanud. Lõpuks oli meil suur kilekott seeni täis ja see kaalus ka väga korralikult. Mul oli hea meel, et sain Aafrikas seenel käia ja Freddie oli õnnelik, et sai nii palju tasuta sööki 🙂

Allamäge minek oli keerulisem, sest oli järsk ja eelmise päeva vihmst ka väga libe. Ühes kohas jõge ületades tuli ikka päris suur hirm peale, sest pidime hüppama kivilt kivile väga kärestikulises kohas. Õnneks poisid aitasid mind alati ja tundsin end turvaliselt. Nautisime mõnusat metsateekonda ja loodust ja jõime värsket vett otse mägijõest. Poole tee peal jõudsime suure veekoseni, mille all oli mõnus koht ujumiseks. Vesi oli väga külm, kuid just sobivalt jahutav peale pikka kõndimist.

Muljane oli väga ilus ja mul on väga kahju, et me ainult üheks ööks sinna läksime. Kahjuks ei osanud sel hetkel ette ennustada, et kool ei alga. Sõitsime jälle mootorrattastel ja minibussil ning läksime tagasi Bantyre linna. Käisime vahelduseks väga peenes grillirestoranis söömas ning järgmisel päeval jätkasime enda teekonda Mosambiigi piiripunkti. Mosambiigi piiripunkti seiklustest järgmises postituses!!